
Tänasel toomapäeval on lasteaias ringi liikumas Tahma-Toomas.
BERTA - Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas, annab meile palju teavet erinevate tähtpäevade kohta...
Toomapäev langeb enam-vähem talvise pööripäevaga kokku ja on
päikeseaasta lõpupäev - see on ülioluline kriitiline pöördepunkt.
Skandinaavias algas toomapäeval uus aasta. Asudes skandinaavia ja
germaani mõjualal on mõlemast eesti rahvakalendris jälgi. Toomapäev on
oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu
kindlustamise poolest. Tähtpäev on säilitanud mitmeid muistseid tavasid
ja saanud juurde kristlikke motiive.
Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud
paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates
on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete
haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha.
Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut.
Kraasna asunduse eestlastel olid 19. sajandi lõpul säilinud
ohvrikombed, uskumused ja loitsud, millega pöörduti maajumal Tooma,
karjakaitsja, piksekahju ja põua eest hoidja poole. Toomapäeva on
seostatud hingede liikumisega, kuigi hingedeaeg on ju üldiselt pigem
oktoobris-novembris.
Oluline oli mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja
õlenukkudena. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Pesti
kerisekive ja puhastati majapidamist. Toomapäevast alates suuremaid töid
ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg.
Töökeelud
Keelatud olid kõik tööd peale pühadega seotu ehk siis lubatud olid
eeskätt koristamine, kraamimine ja pühadetoitude valmistamine. Eriti
keelatud oli ketramine ja jahvatamine. Mõlemad tegevused on seotud
päripäeva liikumisega, mistõttu neid on seostatud päikese liikumisega.
Rangelt oli keelatud puude raiumine ja nende kojutoomine.
Algas pühadetoitude valmistamine, mis kestis jõululaupäevani.
Valmistati vorste, leiba ja Põhja-Eestis õlut. Toomapäeval minevat
Toomas tõrde – õlu läheb käima ja teda saab palju. Mõnes kihelkonnas oli
aga enne toomapäeva ja toomapäeval õlletegu keelatud – sest see ei lähe
käima või rikub Toomas selle.
Rituaalsed toidud
Seapea söömisega tagati sigade edenemine. Toomapäeva juurde kuuluvad pähklid ja õlu.
Tahma-Toomas, Must-Toomas
Toomapäeval tuli Tahma-Toomas, Must-Toomas või Jõulu-Toomas majast
välja kihutada. Mõnel pool on sel puhul valmistatud vanadest riietest
õlgi ja kaltse täistopitud nukk, mis on pimeduse varjus viidud teise
peresse. Kui Tahma-Toomast ei märgatud ega viidud edasi, siis tähendas
see laiskuse, mustuse, lohakuse, räpasuse ja muude halbade asjade majja
tulekut. Leitud kaltsunukku vemmeldati ja visati ta siis uksest välja.
Tavaliselt rändas Tahma-Toomas uue aasta saabumiseni ukse tagant ukse
taha ja märgistas pere, kelle ukse tagant ta uusaastahommikul leiti.
Toomad, jõulutoomad
Valgeis rõivais ja mõnikord maskeeritud mehed käisid Saaremaal kolmel
päeval õlut maitsmas ja lähenevaid pühi teatamas või ka naabritele õlut
viimas. Ringi käidi üksinda või rühmana. Enamasti olid nende rõivad
valged, mida on seostatud hingede ringiliikumisega. Vahel kandis toomas
karvast musta kasukat ja oli tahmase näoga, mis viitas aastalõpul
rändavatele kurjadele jõududele. Toomastel oli mõnikord kaasas puust
sau, kaigas või nn toobripuu, millega taoti tantsimisel vastu põrandat.
Küllatulnud toomaste tantsimine oli teine sagedane tegevus.
Mõnel pool on mehed käinud tahmaste nägudega kõrtsis toomast valgeks
joomas. Saaremaalt pärit kirjanik Juhan Peegel on arvanud, et õlletegu,
tähtis sündmus 19. ja 20. sajandi kehvades oludes, määras saarlaste
pühad ja tähistamisviisid. Saartel on kogu jõuluaajal maskeerutud
erinevateks olenditeks.
Mida teised teevad
Toomasandid, kes käisid toitu palumas ja jõulupühi kuulutamas, olid
tuntud mitmel pool, ka näiteks Inglismaal, kus toomapäeval on tähistatud
kirikukelladega jõulupühade algust. Ööl vastu toomapäeva on padja alla
pandud sibulaga ennustatud armsamat.
Õlenukud ja kaltsukujud
Enamasti sümboliseerivad sellised nukud personifitseeritud ebaõnne,
mis tuleb viia majast või külast eemale või koguni metsa. Nukke on
pekstud ja viidud protsessiooniga külast ära. Küllalt sageli oli viimine
siiski salajane toiming, mida hämaruse varjus toimetati. Õlenukke
valmistati ja nende abil suunati ebaõnn ja haigused eemale toomapäeval
(Tahma-Toomas, Must-Toomas, Jõulu-Toomas), nääride ajal (nääritont,
näärimees, näärinäkk), vastlapäeval (metsik), tuhkapäeval (kada,
tuhkapoiss).
Õlenukkude traditsioon on rikkalike rahvusvaheliste paralleelidega.
Eestis teadaolevad nukud on olnud paarikümnest sentimeetrist kuni
üleinimpikkused, riietatud meheks või naiseks. Neile on mõnikord
joonistatud pähe silmad, nina ja suu. Selline nukk oli teatava
negatiivse nähtuse või omaduse kehastuseks, mistõttu õlenukke on viidud
ka peredesse, kellega satuti vaenusuhteisse.
Kindlatel tähtpäevadel valmistatud nukke, kujusid, jooniseid kasutati
nimiolendite kahjustamiseks, tõrjumiseks või edendamiseks. Nii on
kevadistel tähtpäevadel joonistatud vaenlase kuju kriipsujukuna
puukoorele ja antud talle nimi. Nimeliste puust, kaltsudest, vahast
inim- ja loomakujude ja maagia abil kahjustati kujutatut, samasuguste
kujudega on ka edendatud ja ravitud, viies neid kindlal ajal ohvripaika.
Talvisel madisepäeval tõrjuti Saaremaal ja Lääne-Eestis kärbseid,
viies puupulkadest ja õlest "kärbseid" naaberperesse. Ka on selliseid
sümboolseid kärbseid 19. sajandil käsikiviga jahvatatud, et putukaid
majast eemale hoida.
19. sajandi lõpuks oli enamik nukkude ja kujudega seotud tavasid
muutunud meelelahutuslikeks ja sellistena elas osa neist meedia õhutusel
20. sajandi teise pooleni. Uue rakenduse leidsid õlgkujud ja -nukud 20.
sajandi lõpul aastavahetuse kaunistuste ja kuuseehetena (BERTA, 2022).
Kasutatud kirjandus:
BERTA (2022). Toomapäev. Kasutamise kuupäev: 21.12.2022.a. Allikas BERTA: https://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-toomapaev.php (21.12.2022).