Lasteaia
ja Transpordiameti koostöös sai ka sel aastal teoks meie heategevuslik
liiklusturvalisust toetav projekt "Helkuriväravad" 
Mesilaste rühma laste poolt lasteaia väravatele kinnitatud helkureid
võib sealt endale võtta igaüks, kellel veel helkurit pole, sest HELKUR
VÕIB PÄÄSTA SINU ELU!
Väikeste teadlaste päev 
Mesilaste
rühm osales koostöös ajakirja "Pere ja kodu" ning Eesti
Ringmajandusettevõtete Liiduga käima lükatud konkursil „Roheline kuusk“.
Konkursi mõte oli taaskasutada materjale ja anda neile uus elu 
“Kadripäeval liiguvad ringi kadrid – ilusad, puhtad ja valged. Et olla peredes oodatud külaline, ei piisa ainult huvitavast väljanägemisest. Mida üks tõeline kadrisant teadma peaks, saab õppida just meil.” Nii kirjutab muuseum oma kodulehel. Otsustasime Liblikate ja Mesilaste rühma lastega kadripäeva teemalisest muuseumitunnist osa saada.
Päikesepaistelise 17. novembri hommikul sai alguse bussisõit lasteaiast Tallinna suunas.
Kohale jõudes suundusime Liblikate rühmaga ühte taresse, kus meid ootas juba eest kadri. Tares oli tunda mõnusat suitsusauna hõngu. Kuulasime, miks kadrid ja mardid neil päevil ringi jooksevad, alustades hingedepäeva aegsest ajast.
Jutu sisse kaasati järjest lapsi, kellele kadriperes roll määrati ning kostüüm selga pandi.
Seejärel suundusime üheskoos sealse pererahva maja ukse taha katri jooksma. Nagu kombele kohaselt, koputasime esmalt uksele ja laulsime kadrilaulu. Meile avas ukse majaperenaine, kes meid lahkelt sisse kutsus. Tutvustasime endid, kes me oleme ja miks me tulime.
Lapsed hakkasid järgemööda oma rolle etendama. Meil oli seal kadriema koos kadrititega, kadriisa, kadritohter, kadritark, ennustaja, muusikud, pruut koos peigmehega ja kadrisandid.
Perele sai viidud igakülgset õnne ning vastutasuks saime kotikese komme. Edasi kulges meie tee Kolu kõrtsi juurde, kus lapsed sõid kaasa võetud võileibu ja sisustasime aega kiikumisega.
Ees ootas meid hobuvankri sõit. Kaugelt juba paistiski koheva lakaga Elbrus ja tema perenaine. Sõidu ajal jutustati meile lugusid sealsetest hobustest, Elbrusest endast ning muuseumi eluolust.
Viimane sõit Elbrusega viis meid otse väravasse, kus oli buss juba tagasisõiduks Paldiski poole ootamas.
Võtsime kaasa palju mälestusi. Oli meeldejääv ja huvitav õppekäik.
Enamasti käidi ringi mardiperena, keda juhtisid mardiisa ja mardiema. Viimaste puhul oli lauluoskus ja sõnaosavus hinnatav ja vajalik omadus. Kõige tähtsam tegelane oli mardiisa. Kuid ka sellise pere liikmeil oli vabadus käituda oma väikese rolli kohaselt. Kamba suurus võis ulatuda üle paarikümne inimese nagu tänapäevalgi, kui minnakse terve klassi või sõpruskonnaga kuhugi külla, nt õpetajaid, klassikaaslasi või õppejõude külastama ja neilt mardinoosi saama.
Mardilaupäeval või mardipäeval liikusid algselt ringi mehed, 19. sajandi lõpupoole meesteks riietunud tütarlapsed. Ka hiljem on püütud pigem meestena marti joosta. 19. sajandil liiguti tihti juba ühise segakambana perest perre. Jooksmist alustati õhtupoolikul.
Martidel olid seljas musta või tumedat värvi rõivad või pahupidi pööratud kasukad. Kasutati igasuguseid käepäraseid vahendeid, nagu takkusid, millest tehti habe ja juuksed, tohtu, sammalt, oksi jm, millest sai valmistada maski või mida sai kasutada kostüümi juures, samuti vatti ja riideribasid. Maskid olid enamasti mõeldud näo varjamiseks ja seetõttu rohmakad ning koledad. Oluline oli varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks. Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Karvaseid rõivaid on usundi-uurijad seostanud viljakusega, eeskätt on meil teateid, et karvaste santide puhul on oodata head lambaõnne.
Linnades maskeeruti 20. sajandi keskpaiku poe- või omavalmistatud maskide abil loomadeks, ametimeesteks, kuraditeks, nõidadeks, kuulsateks sõdalasteks või muudeks tuntud tegelasteks, keda oli mõne tunnusliku joone abil lihtne jäljendada. Üha sagedamini piisas näo värvimisest, et mardiks minna. Linnades polnud tundmatuks jäämine enam ka nii oluline, sest nagunii tunti kaugemalt tulijaid vähem.
