Rattaga sõitma õppimine on oskus, mille peaks iga laps omandama, olgugi,
et alguses võib sellega kaasneda paar tasakaalu kadumist ja marraskil
põlve. Kui sõit juba selgeks saadakse, siis püsib see oskus terve elu.
Lisaks füüsilistele kasuteguritele arendab rattasõit ka motoorseid oskusi ja
on hea vaimsele tervisele.
Käsitledes rattasõidu kasu füüsisele, siis aitab see kaasa vastupidavusele,
treenib kehatüve ning jalalihased ja tõstab ka luutihedust. Kuid tõenäoliselt
on lapseeas nendest olulisem motoorsete oskuste arendamine. Rattasõit
koosneb mitmest väiksemast, kuid olulistest komponendist nagu tasakaal,
koordnatsioon kehapoolte ja -osade vahel (silmad-jalad-käed), ümbritseva
tähele panemine jpm, sest lisaks sellele, et laps ratta seljas ümber ei kukuks,
tuleb veel pedaalidega hoogu vändata ja kätega lenksu juhtida.
Rattasõidu õppimine arendab ka keskendumisvõimet – laps peab mõtted
koondama ühele kindlale tegevusele, et see välja hakkaks tulema. Erinevad
katsumused nagu teeolustikud, teised liiklejad, kukkumised ja muu, õpetavad
hindama erinevaid olukordi ja tegutsema vastavalt. See hoiab aju töös ja aitab
kaasa selle arengule.
Lisaks eelnevale saab rattasõitu siduda ka keskkonnateadlikkuse tõstmisega,
kasvatades nõnda lapsed, kes hoolivad ja hoiavad meie planeeti.
Viimasena, kuid mitte vähem olulisena, on rõhutamist väärt, et rattasõit on
lõbus, kui sa seda oskad. Rattaga sõitma õppimine saab samuti olla tore
tegevus ning kui see saab selgeks, siis sellega kaasneb suur eduelamus,
kasvab lapse enesekindlus ja iseseisvus. Rattasõit on oskus, mis aitab kaasa
sotsiaalsetele oskuste arengule, kuna see on tegevus, mida sageli tehakse
üheskoos.
Kuigi ühel hetkel saab asi nõnda selgeks, et me isegi enam ei mõtle
sõitmisele ja teeme seda automaatselt, siis sellegi poolest püsivad need
põhitõed ka vanemaks saades. Niisiis võiks rattasõit olla iga lapse lahutamatu
osa lapsepõlvest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar