Selleks korraks oli õppealajuhataja Ivi kirjutanud väikese näidendi, mis algselt oli mõeldud nii, et näidend kantakse ette õpetajate esituses, kuid haiguste kiuste tuli etenduses teha muudatusi ning ettekandmisele tuli nukunäidend "Kuuskede jõulusoov".
... Oli kord mets, milles elas palju puid. Seal elasid kuused, männid, kased, pajupuud, haavad, pihlakad, toomingad, tammed ning lugematu hulk kõikvõimalikke väiksemaid taimi ja põõsaid. Kui metsa sattusid inimesed, siis kuulsid nad küll linnulaulu ja tuule sahisemist lehtedes, kuid ei kuulnud, kuidas puud ja taimed omavahel räägivad. Isegi kui inimene oleks tähelepanelikult kuulanud, ei oleks ta kahjuks lihtsalt aru saanud.
Aga puud rääkisid, aeglaselt ja sügavalt. Tasaselt ja läbimõeldult. Nad rääkisid mulla all juurte abil ning maa peal lehtede, käbide, marjade ja õite abil. Nad rääkisid paljudest asjadest, mida näevad või kuulevad ja ka sellest, mida näevad. Päeval rääkisid nad päikesest, vihmast ja pilvedest, öösel aga kuust ja tähtedest. Suvel rääkisid puud soojusest, talvel lumest, külmast ja veel millestki...
Katkend raamatust "Siis kui sajab päkapikke"
jutustusest "Kuuskede jõulusoov" Edvin Aedma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar